AJAKIRI JALKA juuli kuu number, loo autor Kadi Parts

Eesti rannajalgpallikoondise esimene teekonda väljakule (vasakult: Markus Lukk, Indrek Siska, Taavi Tammo, tagareas Marek Markson, Andreas Aniko

Sel aastal täitub Eesti rannajalgpalli koondisel 12 tegutsemisaastat. Sellele ajale vaatab tagasi koduse rannavuti eestvedaja Kari-Andri Kask. Ta usub, et Eesti plaan ehk kulla jahtimine on endiselt toimiv idee ja see peaks lähiaastatel täituma tänu kolmele alussambale, millele plaan toetub.
Eesti rannajalgpalli koondis moodustati 2007. aastal ja selle esimeseks peatreeneriks oli Fredo Getúlio Aurelio. Aasta hiljem võttis rahvusmeeskonna juhendamise üle Kert Haavistu, kes oli ametis 2013. aasta lõpuni. Järgmine peatreener, keda Eesti rannajalgpalli eestvedaja Kari-Andri Kask nimetas sildtreeneriks, oli Reigo Tõnsberg, kellelt võttis 2015. aastal juhendamise üle Rando Rand. Mullu asus koondise etteotsa Kristian Marmor.

Kert Haavistu oli peatreeneriks aastatel 2008-2013 ja viis koondise esmakordselt Euroliiga finaalturniirile.

HINDEKS 3+
Kask vaatas senisele 12 aastale tagasi ja nentis, et edukaid etteasteid on tehtud korralikult. Ta meenutas, et Haavistu käe all ehk vahemikus 2008-2013 tegi meie koondis tubli arengu ja 2014. aastaks oli Eesti rannavuti maailmas arvestatav jõud, kelle vastu ei eeldatud lihtsaid mänge. „Sellele aitas kaasa asjaolu, et alates 2003. aastast oli meil toimiv rannajalgpalliliiga, kus mängijad said praktikat ja tänu sellele oli koondiseringi valik korralik,“ selgitas Kask.
Ka Tõnsbergi juhendatud hooajal ehk 2014. aastal näitasid eestlased head mängu, ent kui 2015. aastaks sai Eesti Euroliiga superfinaali korraldamise õiguse, leiti, et meie rahvustiim vajab sildtreeneri asemel tõsisemat juhendajat.

Rando Rand oli koondise ees otsas aastast 2015-2017, mille jooksul pääses koondise kahel korral Euroliiga B-divijoni finaali.

Ettepanek tehti Rando Rannale, kes Kase sõnul oli tagantjärele ainuõige valik. Seda näitavad ka tulemused: nii 2015. kui 2017. aastal jõudis Eesti koondis Euroliiga B-divisjoni finaali, mille võit oleks tähendanud kohta Euroliiga A-divisjonis ehk Euroopa 12 parema meeskonna hulgas.

Kristian Marmor vahetas koondise kapteni paela välja peatreeneri ameti vastu.

Paraku ei suudetud kummalgi aastal finaali võita. Kask selgitas, et pärast 2017. aasta hooaega tahtis peatreener Rand aja maha võtta ning nii sai koondise uueks peatreeneriks Kristian Marmor. Kuigi mullu tegi Eesti rahvusmeeskond oma viimaste aastate kõige kehvema hooaja, ei suhtu Kask sellesse liiga dramaatiliselt. Ta selgitas, et endise koondisemängijana võis Marmor küll koondise toimimise mehhanismidega hästi kursis olla, kuid peatreeneritöö on hoopis midagi muud kui mängija ülesanded. „Usun, et eelmisel aastal sai Marmor oma esimesed õppetunnid kätte ja sel aastal on ta treenerina juba küps,“ avaldas Kask lootust.

Suurvõistlus on Eestis peetud, välitingimused on head, nüüd on järgmine samm korralikud sisetingimused koondisele saada.

KOLM SAMMAST
Kask on entusiastlik ka Eesti koondise tuleviku suhtes. „Meie hunting the gold’i (kullajahtimise) plaan on endiselt elus,“ sõnas Kask. Eesti tulevane edulugu peaks tema sõnul rajanema kolmel sambal.
Esimene oluline lüli on sisetingimused, mis paranevad Eestis oluliselt 2020. aastal, mil Õismäel avatakse sisehall. „Kui see juhtub, siis pole võimalust, et me ei pääse A-divisjoni!“ usub Kask, et õigete tingimuste puhul astub Eesti esindus suure sammu edasi.

Angelo Schirinzi kellel on UEFA Pro litsents treenerina on valmis Eesti treenereid ja rannajalgpalli aitama, kui meil selline soov on.

Teine edu alussammas on Kase sõnul teadmised. Eesti pallimängualadel on sageli arutletud teemadel, kas meil on endal piisavalt tippspetsialiste, kes suudaksid võistkonnad tippu viia, või oleks selleks vaja välismaiste ekspertide abi. Kask sõnas, et rannavutis on juba mõnda aega vaadatud Eestist väljapoole ja ühe asjatundja näol on leitud ka hea abimees, kelleks on Šveitsi koondise praegune peatreener Angelo Schirinzi. 46-aastane šveitslane on oma koduriigi rahvusmeeskonna viinud korduvalt MMile ja 2013. aastal palgati ta MMi võõrustanud Tahiti esinduse juhendajaks. Schirinzi viis Tahiti koguni poolfinaali, kus tuli lõpuks alla vanduda rannavuti valitsejatele brasiillastele.

Eesti koondis on palju kordi koos Šveitsi mänginud ja treeninud juba aastast 2009

Kask selgitas, et endisel mängijal ja nüüdseks hinnatud treeneril on tema ja Eesti koondisega head suhted juba 2009. aastast. Lisaks ühistele laagritele ja omavahel peetud mängudele on Schirinzi jälginud ka eestlaste tegemisi ja tunneb meie mängijaid hästi. Kuigi Schirinzi ei ole tahtnud oma muude töökohustuste tõttu asuda Eesti meeskonna peatreeneriks, on ta nõus jagama oma teadmisi, mis võiksid Eesti lõpuks järgmisele tasemele aidata. „Aga ta loodab meile tõsisemalt appi tulla siis, kui Eestis on korralik sisehall,“ selgitas Kask. „Ta ei taha teha ainult loenguid, vaid viia läbi treeninguid ja seda just talvisel ajal, kus peamiselt eduks põhja laotakse.“

Šveitsi koondise tugevusetks on 365 päeva aastas treeningud, kõik mängijad on rannajalka fännid ning suur mängude kogemus.

Lisaks tingimustele ja teadmistele vajab Eesti ka kolmandat edusammast ja Kase sõnul on selleks sisemise põlemisega püsivad mängijad ja kohalikud treenerid.

Sama momendi tõi välja ka Schirinzi, kelle sõnul ei piisa ainult mõne entusiasti panusest, vaid silmad peavad põlema kõigil, kes koondise eest mängivad või seda kõrvalt juhendavad. „Eesti mängijad on andekad, aga jalgpallis ei piisa kunagi ainult talendist: on vaja teha palju tööd,“ rääkis Schirinzi. „Šveitsi koondisega teeme trenni 365 päeva aastas. Mängijad ja treenerid, kes on valmis niimoodi panustama, on üks osa puslest, ja see on Eestis praegu puudu.“

Eesti koondise esiviisiku mängijatel on koondise eest kirjas vähem mänge, kokku, kui näiteks Šveitsi Dejan Stankoviciil üksinda.

Kari-Andri Kask tõi mängijate motivatsiooni probleemi juures välja veel ühe tahu: Eesti rannakoondise suurimaks murekohaks on suur kaadrivoolavus: „Šveitsi koondises on paljudel mängijatel kirjas rohkem kui 300 mängu, samas kui meie koondise kõige kogenenumaks mängijaks oli Vaiko Tammeväli, kes eelmisel aastal karjääri ära lõpetas. Talle järgnevad 5-6 meest, kellel on kirja veidi üle 50 mängu.“

Kask selgitas, et paljuski on kaadrivoolavuse üheks põhjuseks asjaolu, et amatöörsportlastena mõjutavad koondislaste tegemisi paljuski argised mured: töö ja perekond.

Väravavaht Markus Lukk on teinud Eesti eest suurepäraseid tõrjeid juba aastast 2007, kes on tema mantlipärija?

Kask lisas, et põletavaks probleemiks on ka väravavahtide põud, sest enam pole väravavahi roll ainult oma seljatagust kaitsta, vaid tänapäeva rannavutis on puurilukk ka oluline skoorija ning mängija, kellel on võimalus olukord pöörata enda tiimi kasuks juhul, kui kõik väljakumängijad on vastaste poolt kaetud.
„Meil ei ole koondises väga suurt valikut, keda väravasse panna, aga seda annaks lahendada sellega, kui kohalikud treenerid teeksid rohkem skautimistööd ja kutsuksid mängijaid rannaliigadesse mängima,“ selgitas Kask, et koondise mängijate ring peab algama kodustest liigadest.

Väikese riigi Tahiti koondis on tõusnud absoluutsesse maailma tippu! Kõik on võimalik.

Angelo Schirinzi tõi omakorda välja asjaolu, et korraliku arenguhüppe tegemiseks peab rannakoondisel olema ka korralik seljatagune. „Kui mind kutsuti Tahiti koondise peatreeneriks, anti mulle nii-öelda valge leht ja öeldi, et võin küsida kõike, mida on vaja, et meeskond tippu viia,“ meenutas kogenud treener. „Me mängisime Euroopas väga palju sõprusmänge ja seda on vaja ka Eestil: ei piisa sellest, et hooajal mängida 4-5 mängu, vaid vaja on pidada nii palju kohtumisi, kui võimalik, aga see nõuab raha ja alaliidu toetust.“

USUTLUST peatreener Kristian Marmoriga peale lõppenud FIFA maailmameistrivõisltuste kvalifikatsiooniturniiri saab lugeda SIIT

Eesti rannajalgpallikoondis valmistub nüüd  Euroliigaks, mille A-divisjoni uksele on kahel korral koputatud. Augusti keskel Itaalias Catanias toimuvaks  Euroliiga põhiturniiriks on Eesti vastasteks loositud Leedu, Moldova ja Ungari.